<
Peale endise Pärnu haigla loo avaldamist sain päris palju kirju erinevatelt inimestelt kes rääkisid oma lugudest nii Pärnu endise haigla külastustest kui ka paljudest teistest Eestis asuvatest hüljatud hoonetest ja nendega seonduvatest müstilistest kogemustest. Oli inimesi kes väitsid, et on käinud mahajäetud Pärnu haiglas kuid midagi ebatavalist nad seal ei kogenud. Küll aga sain kirju nii mitmetelt inimestelt kes väidavad, et on seal viibides kuulnud nii samme, jutustamist, naermist ja seinale tampimist. Võta nüüd näpust kas tõesti on midagi sellist olemas või ei. Üllataval kombel pidavat olema meie väikeses Eestis päris palju hooneid kus saab kogeda midagi ebatavalist - ja sellel kõigel pidavat ka omad põhjused olema.
Üks kirjutajatest on Karolin kelle lugu on üsnagi kõhedust tekitav ja samas ka mõtlema panev. Panen kirja siia muutmata kujul.
Tere, räägin teile oma kogemusest mis leidis aset Pärnu vanas haiglas. Paljud väidavad, et kummitusi ei eksisteeri, aga ma pigem arvan, et lihtsalt ei taheta aktsepteerida, et midagi sellist võib olemas olla. Ega minagi väga ei uskunud kuni kogesin ise midagi ebareaalset. Seda lugedes võib tunduda see kõik ulmeline, aga just nii täpselt see kõik aset leidis ja mitte mingit oma fantaasiat pole lisatud. Esimest korda käisin seal koos oma sõbrannaga 21. juuli 2016. Meiega olid veel mõned ühised sõbrad. Kõndisime ümber maja, et leida sissepääasu kuni sinna ilumusid veel mingid noored kellega koos me lõpuks akna kaudu majja ronisime. Õnneks nad olid seal varem käinud ning teadsid kus liikumisandurid asuvad. Kõndisime lihtsalt majas ringi, tegime pilte kuni teised ütlesid, et andurid hakkasid tööle ja me läksime igaks juhuks ära. Samal aastal 13. augustil mõtlesime koos uuesti sinna minna ja võtta aega selleks, et kogu mahajäetud haigla rahulikult üle vaadata. Ronisime sisse samast aknast kus esimene kordki. Kui mõlemad majas olime kõndisime väikse koridori lõppu ning sealt edasi jõudmiseks pidime minema hästi seina ja ukse vastast, aeglaselt ja kõhu sisse tõmbama, sest täpselt seal ukse kohal laes oli andur. Sealt läbides pääsesime trepi juurde kus saime rahulikult edasi kõndida. Vaatasime rahulikult ringi, tegime pilte, käisime kõik korrused läbi v.a teise korruse, sest väidetavalt see oli andureid täis. Olime keldris kui sõbranna väitis, et ta kuulis mingeid hääli. Ütlesin talle et siin pole kedagi ja liikusime edasi. Trepi peal väitis ta uuesti, et kuuleb nagu keegi räägiks ja kõnniks. Ma ütlesin: „Chill siin pole kedagi, sa kujutad ette!”. Kui kolmandale korrusele jõudsime kuulsin ka mina hääli, õigemini samme. Me sattusime paanikasse ja läksime mingisse väiksesse ruumi/palatisse. Me olime nii vaikselt kui suutsime. Seisime ühe koha peal, sest põrandal oli seintelt maha koorunud kuivanud värvi ja seega ei saanud astuda ilma, et ei oleks mingit praginat tekkinud. Terve aeg seal seistes olid kosta sammud. Täpselt nii nagu kõnniks mõni inimene, koguaeg samasuguses aeglases tempos, sammud tulid lähemale siis läksid jälle kaugemalejust nagu keegi kõnniks ringiratast. Me olime täiesti veendunud, et tegu on kas omanikuga või siis mõnest turvafirmast inimesega kes vaatab maja läbi. Olime telefonides kirjutasime sõpradega, et kas keegi saab tulla ja vaadata kas näiteks g4s-i auto on maja ees, kahjuks ei sanud keegi tulla. Sõbrannale kirjutati kuidas omanik on ähvardanud, et kui keegi sinna majja läheb siis ta lööb kangiga põlved sisse. Lisaks esimene kord kui seal käisime rääkis haigla kõrval elav naaber kuidas g4s on inimesi sealt käeraudadega ära viinud, sissemurdmine ikkagi ju. Nii me seal seisime juba vähemalt tund, mõlemal süda saapasääres. Me kahetsesime kohutavalt, et sinna läksime, peast käis läbi tuhandeid mõtteid, et mida me teeme kui vahele jääme, mis me vanematele/omanikule ütleme jne. Sõbranna tahtsi telefonis messengeri kinni panna, aga vajutas kogematta helistamise peale nii, et see hakkas hullu lärmi tegema. Sammud kadusid hetkeks ära ning siis hakkasid uuesti meie poole tulema. Oli tunne, et keegi oleks täpselt seal seina taga suures koridors. Ütlesin sõbrannale, et kui me kohe ära ei lähe siis läheb pimedaks, me jääme siia ööseks ja viimane buss käheb kohe ära. Ta ütles, et paneksin telefoni filmima ning astus sealt ruumist välja, käed üleval ja ütles “Ma annan alla!” Hetkel mõeldes on see muidugi väga humooriline, aga too hetk oli ainuke soov sealt majast välja saada. Kohe kui ta sinna suurde koridori astus kadusid kõik sammud ja hääled. Olime täiesti veendunud, et nüüd tuleb keegi ja viib meid politseisse. Kohe tulin ka mina sealt ruumist välja ja ütlesin: “Palun vabandust, me lähe kohe ära ja ei tule siia enam kunagi tagasi!” Mäleta seda hetke väga hästi. Pidime kõndima täpselt sinna poole kus need saamud kostusid selleks, et trepini jõuda ja välja pääseda. Vaatasime nendesse palatitesse kuhu sealt koridorist minna sai. Ülla ülla muidugi polnud seal mitte kedagi. Kui sealt koridorist möödas olime jooksime trepist alla ning läbi teise korideori hoolimata liikumisanduritest, sest meil oli nii ükskõik. Ainuke mote meie peas oli, et tahaks siit elusalt pääseda. Hiljem kui videot vaatasime ei olnud seal neid samme kuulda. Kahtlane, et need videole ei jäänud. Kahjuks pole enam seda videot alles. Seal seistes polnud meil kordagi naljakas. Me läksime sinna seitsme ajal õhtul ja ära saime umbes 21 paiku. Me mõlemad veendusime, et need jutud mis selle haigla kohta levivad on tõsi. Rohkem sinna minna pole tahtmist, sest mõlemad mäletame väga hästi kuidas too hetk üksteisele ütlesime, et mitte kunagi siia enam tagasi ei tule. See hirmus ja kohati naljakas kogemus jääb meile kindlasti eluks ajaks meelde.
Kas panite tähele asjaolu, et hiljem videot vaadates ei olnud kuulda ei samme ega muud kahtlast? Siinkohal tekib minul kui suurt huvi tundval ebausklikul väikene ''error''. Näinud kunagi mingeid saateid paranormaalsete nähtuste uurimistest ja põhinedes muul informatsioonil on asi olnud hoopis vastupidi - reaalselt kohal viibides ei kuule, ei näe kuid hiljem materjali läbi vaadates avastad nii mõndagi õõvastavat ja kõhedust tekitavat.
Igatahes on lugu päris kummaline, tekitab lausa tahtmise kohale minna ja omal nahal järele proovida. Kuid eks aeg näitab.
Kindlasti võite ka edaspidi saata mulle kirju taoliste teemade puhul, ikka huvitav lugeda teie kogemustest.
Allpool ka mõned pildid Pärnu endisest haiglast.
Peafoto autor on Alexei Gordin
Allpool toodud fotode autor on Karolin Jaani
Hüljatud Eesti 2017