Patarei vangla on koht mille seinad kannavad paljusid mälestusi kuid meieni see kõik ei jõua.
Netis surfates leidsin 2005. aastast Postimehe uudise kus Patarei endine vang kirjeldab lühidalt oma kogemusi Patarei vanglas - head lugemist!
Lühikest aega 1950. aasta aprillist kuni detsembrini viibisin ka mina selles kinnipidamisasutuses. See aeg minu elust möödus nagu õudusunenäos. Olin mõistetud süüdi paragrahvi 81 alusel kui «pikamaajooksja». See tähendab, et 14. juunil 1941 määramata ajaks Siberisse saadetuna olin eiranud kõiki meile kohaldatud karistusi ja põgenenud 1946. aastal koos emaga Eestisse tagasi. Nõnda olin vabaduses viibinud kolm ja pool aastat, kui 18. aprillil 1950 tuldi mulle taas järele.
Hilisel õhtutunnil — olin just tulnud Vanemuise teatrist ooperit «Vürst Igor» vaatamast ja jõudnud vaevalt lahti riietuda — prõmmiti uksele: «Avage kohe!»
Kinnivõtjatel on alati olnud kiire. Nad justkui kardavad, et muidu keegi tuleb ja takistab nende musta tööd.
«Bõstro, bõstro! Tehke kiiresti, võtke asjad kaasa!» kostis muudkui.
Mis asjad? Miks? Ju siis tekk ja mõned riideesemed. Oli vaja jõuda Tartu—Tallinna öisele rongile.
Pealinnas oli vastas politseiauto. Mind viidi arestikambrisse, kus tehti läbiotsimine. Täideti mingeid pabereid. Siis jälle «musta ronka» (vene keeles voronok) ja siis pikkadeks kuudeks Patareisse!
Ühiskambri õudused
Mind ei pandud algul ühiskambrisse, vaid üksikkongi. Miks? Ma ei saanud aru. Aga küsida polnud kelleltki, sest nagu juba ütlesin: kõigil oli kohutavalt kiire. Tegelikult oli see nende mäng.
Nädala pärast viidi mind üldkambrisse. Ju ma ei olnud siis enam nii suur KGB huviobjekt.
See kamber oli täis kiilutud igat liiki «kuritegude» eest kannatajaid. Õudsed olid ööd, kui vangivalvur kõlistas läbilõikavalt oma hiigelsuurte võtmetega, et avada mõni kamber ja järjekordne ohver sisse lükata.
Mäletan üht kongi tõugatud noort naist, kes oli äärmises ahastuses. Tal oli seljas õhuke rebenenud kleidike. Ta nagu ei taibanudki, kuhu on sattunud ja mis ümberringi toimub. Aina kordas ja kordas oma pojakese nime, kelle julm püssimees oli talt öösel rebinud, kaenlasse võtnud ja minema viinud. Selle naise mees oli naise enda jalgade ees surnuks pekstud.
Siis toodi sisse noor venelanna, kellele mees oli truudust murdnud ja talle tripperi «kinkinud». Solvatud naine oli kättemaksuks lõiganud oma mehe «kuriteo sooritanud» organid skalpelliga läbi.
Meil seal oli ka vaikseid vanainimesi, kes said lähedastelt korrapäraselt pakke.
Leivapajuki eest põrandapesu
Kambri räpast põrandat tuli pesta iga päev. Järjekorras. Et minul pakitoojaid ei olnud, loovutasid vanemad kambrilased oma igapäevase leivapajuki minule. Selle eest pidin ka nende päevadel põrandat harima. See oli väga raske töö, sest põrand oli must ja ligane. Ja küürisin mis ma küürisin, ega see päris puhtaks saanudki.
Jalutama viidi üks kord päevas 15—30 minutiks ning nii, et jalutaja teiste vangidega kokku ei puutuks, neid koguni ei näeks. Vahel kõndisid kõrvalboksis meesvangid, peamiselt poliitilised, hüüdes kord ühe, kord teise oletatava äraandja nime.
Kui kedagi ülekuulamisele viidi ja juhuslikult tuli vastu teine vang koos valvuriga, siis käsutati seisma, käed seljal ja selg pööratud vastutulija poole. Ja kui samas kohtumispaigas juhtus olema imetilluke kabiin, lükati konvoeeritav sinna sisse.
Seal oli nii kitsas, et ühel inimesel oli raske seista. Samal ajal oli samas läheduses teisigi samasuguseid bokse, kus vangid seisid, aga kui tahtsid kuulata, kes seal võiks olla, siis oli see võimatu, sest igal hetkel pahises midagi nagu tõmmataks pidevalt WC-s vett.
Jubedad olid ülekuulamised. Jubedad olid öised nimepidi hõiked.
Ometi õnnestus mul ükskord jalutuskäigul silmata vangla aeda, kus istusid mu endised klassikaaslased beebidega. Üks neist noortest emadest ei suutnud oma tillukesest Paulist loobuda ja sõitis pärast kohtuotsust koos pojakesega pikkadeks aastateks vastu tundmatule tulevikule. Tema abikaasa sai samal ajal 25 + 5 Kaug-Põhja vangilaagrit.
Teine klassiõde otsustas jätta oma poja Avo mehe ja vanavanemate hoole alla. Oma last nägi ta taas alles nelja aasta pärast.
Saunikud olid mehed, kel oli vist kohustus meid vaadata ja käperdada.
Tavalisi vajadusi õiendasime kambri suurde metallist nõusse, mida nimetati paraskiks. Tihti juhtus, et see sai täis ja ajas üle ääre. Mida pidi tegema see, kelle magamisase ja istumiskoht olid selle nõu kõrval? Edasi magama, edasi istuma, sest rohkem ruumi ei olnud.
Kaks korda päevas lasti kõiki üheskoos suurde WC-sse, mis oli räpane nagu kõik tolleaegsed väljakäigud. Seal olid kükitamiskohtadel jalaastmed. Iga astme kohal oli voolik, millest sai külma vett enda korrastamiseks. Neid jalaastmeid ju ei puhastatud ja võisid astuda teise väljaheitesse.
Niisugused on minu pildid Patarei aegadest. Ma ei maalinud neid veel kõige süngemates värvides, armsad kunstnikud, kes te olite valmis muutma kannatuste maja tulevaste kunstiõppurite Via Dolorosaks.
Allikas Internet
Allikas http://sakala.postimees.ee/2167247/minu-morud-malestused-patarei-vanglast
Hüljatud Eesti 2017