Mahajäetud maja ja paranormaalne kogemus
Sain kirja blogi lugejalt kes kirjutas siis oma paranormaalsest kogemusest mahajäetud majas. Fotod majast kahjuks puuduvad ja samuti ka pole teada mis seisukorras maja hetkel on, kuid seegi saab lähiajal kontrollitud ja fotod teieni toodud. Panen kirja siia ''copy-paste''.
Juhul kui huvi tunnete ja võimalust leiate, siis võite kohta
külastada...kuigi ma tõesti ei tea, mis seal veel alles on...mäletan, et
võssa-kasvanud hoovis oli sügav neljakandiline plaaditud servadega (mis
tähendab nõuka aja kohta, et see jahimees elas väga jõudsat elu) süvis...mine
sa siis tea...sitapatareiks ebatavaline koht (need enamjaolt olid elamust
võimalikult kaugel)...külarahvas räägib, et see olla bassein olnud. Aga selle
suhtes peab minnes ettevaatlik olema, et sisse ei kukuks.
Igal juhul...on minulgi olnud kirg vanade paikade ja
eriti just mahajäetud asutuste/elamute suhtes... ning läksimegi ühel
päeval seda vana jahimehe maja koos vennaga uudistama. Olime siis
veel üsna lapseohtu ja detailselt enam ei mäleta. Aga meeles on, et
jätsime võrri maja seina najale seisma ja läksime sisse. Mäletan, et all olid
toad suhteliselt tühjaks tehtud seetõttu tahtsime üles minna. Trepp koosnes
kahest osast...alt mõned astmed, siis tasa-pinnaline pöördekoht ja veel üles.
Just selle pöördekoha peal nägime maas üsna ümmarguse kujulist
valguslaiku...selline suur ikka, et terve see nö platvorm oli sellega kaetud
servast serva. Ja mäletan, et imestasime selle valguslaigu kuju üle ning
läksime sellest üle, ise samal ajal pead kuklas üles vahtides...sest lootsime
leida ümarat akent, auku katuses või mida iganes siis, mis oleks taolise
valguslaigu põrandale vormida võinud...mida ma aga ei
avastanudki. Jõudes trepist ülakorrusele kuulsime aga äkki, et keegi
tiristas 2 korda meie võrri kella (samataoline suure rattakellaga). Kohkusime
kangesti...kuulasime hinge kinni hoides, aga midagi ei järgnenud. Kõhedustunne
pressis aga ikka nii kangesti peale, et venna julgema pealehakkamise (mina
oleks tõenäoliselt veel mõnda aega seal tardunult ei-tea-mida oodanud) saatel
hakkasime kähku tagasi alla minema. Vend koperdas trepi pöördekohal ning oleks
peaaegu kukkunud, aga sai käsipuust kinni...seal kus oli enne olnud valguslaik
(no ja me ju kõndisime sellest üle) oli nüüd üsna ringikujuline auk. Selle
peale ehmatasime me veel hullemini ära. Vend tormas alla... piilus akna nurgast
meie võrri peale...seal polnud kedagi...siis tormasime välja...vend rabas võrri
ja me jooksime teiselt poolt maja (mitte samalt poolt kust esmalt
tulnud olime) tagasi teele, kus vend võrri käima jooksis, minu peale ootas
ja me sealt minema sõitsime.
Kui vanematele rääkisime sellest, siis alustuseks muidugi
saime peapesu, et üldse seal kolamas käisime, sest maja oli lagunemisjärgus ja
ohtlik...ja üldse suutsid nad meid veenda, et hirmul on suured silmad ning et
laste fantaasia veelgi suurem on. Sellega me selle seikluse unustusse
lasksimegi.
Ja ega ma tollest suurest peastki rohkemat mõelnud...aga
mõningate teiste kogemuste najal (just eriti pean silmas kogemusi, mis leidsid
aset Tallinnas Kalevipoja tänava korteris) olen ma taaskord selle mälestuseni
jõudnud ning nüüd leian, et kas see just tõesti kõik sedasi oli, kuis
mälestuses... aga midagi seal ikkagi oli. Kaks inimest ei saa samasuguseid
hallutsinatsioone näha ega samasuguseid luulusid kuulda. :)
Kirjaga sain kaasa ka screenshoti kaarti'st, kus peaks majake asuma.
Hüljatud Eesti Fotoblogi 2017
HEESTI
HEESTI